Muutus algab juba lihtsatest sammudest! Üle 25% planeedi elanikest elab piirkondades, kus kilekotid on keelustatud või oluliselt piiratud nende tarbimist. Samuti on astutud esimesed sammud ka Eestis, et inimesed ei võtaks kasutusele lihtsakäeliselt ühekordseid kilekotte ning enamus poodides on ka väikesed kilekotid pigem tasulised. Vähendame kõik koos kilekottide kasutamist ja nende sattumist loodusesse. Võtame eesmärgiks valmistada ise kilekotile alternatiiv!

Alati ei pea ostma endale sobivat poekotti, sest selle võib disainida ja valmistada ise. Uue koti tegemisel pole piirangud kasutatavale materjalile ega ka koti välimusele. Muidugi on oluline, et kotti tehes mõtlete kaasa ka selle loodussõbralikkusele ning funktsionaalsusele. Seega vaadake kodus ringi, kas äkki jääb silma mõni vana kangas, nöör või riideese, millest saab meisterdada meelepärase kilekoti asemiku. 

Väikesed vihjed tehnikatele, mida kasutada kottide loomisel:

  • Heegeldamine
  • Õmblemine
  • Kudumine
  • Makramee
  • Furoshiki

Loomulikult on teretulnud ka kõik enda ideed ja lahendused.

Kasutage vabalt Youtube’i abi ning otsinguid “How to make a reusable bag”, “furoshiki bag”, “macrame bag” jms.

Selleks, et kuu lõpus oleks lihtsam oma kodutööd esitada, tehke enda jaoks märkmeid:

  • eesmärk, mis soovite antud kodutööga saavutada
  • kui palju ja mida üheskoos säästsite ehk mis oli tulemus
  • mida uut saite teada või õppisite selle väljakutse käigus
  • jagage koostegemise emotsioone! Tehke oma tegevusest ja saavutustest pilte ja videoid, sest hiljem on teil neid endal hea vaadata ning parimad palad saate saata žüriile ning rahvale hääletamiseks.

Kodutööd saab esitada kuni 5. märtsi südaööni.
Teisi tarbimise kodutööde võimalusi vaata SIIT.

Mis vahe on kilekotil ja kilekotil?

Kuigi algselt oli kilekott loodud korduvkasutamiseks, siis inimesed muutusid kiiresti laisaks ning kilekotti hakati kasutama vaid korra ning nende nõudlus ja kasutatavus kasvas meeletult. Tänaseks on saanud kilekotist keskkonna jaoks suur probleem, seda just tema rohkuse tõttu. Kilekotte võib jagada lagunemise järgi 3 põhilisse rühma.

Polüetüleenkilest tehtud kilekotid.

Kõige tavalisemad kilekotid, mida toodetakse nafta tootmise kõrvalproduktina rafineerimise jääkidest ning mille lagunemisaeg jääb 700-1000 aasta vahele, ebasoodsates tingimustes need kahjuks ei lagunegi. Plastikkotid on enamasti valmistatud kas madala või kõrge tihedusega polüetüleenist, mis on maailma enim kasutatud plastik. Kilekottide ja plastikmaterjalide tootmiseks kulub 4% kogu maailma naftast. Kui võtta nafta (naftast toodetud bensiin), mis kulub 8,7 kilekoti tootmiseks, siis sellega saaks 1 auto sõita terve kilomeetri. Nafta pole aga ainus produkt, mis kulub ja suurim energiakulu kilekoti juures on elektrienergia, mis kulub tootmisprotsessi käigus. Kilekottide valmistamiseks on vaja naftat kuumutada ligi 400°C juures, et eraldada erinevad komponendid. Kilekotid lagunevad väiksemateks tükkideks, eraldades selle aja jooksul mürgiseid ühendeid. Polüetüleenkile saab küll uuesti ümbertöödelda aga kahjuks jõuab ümbertöötlusesse hinnanguliselt 1-3% kogu kile tootmisest.

Kiirendatud laguprotsessiga kilekotid.

Tihti ekslikult nimetatud ka biolagunevateks kilekottideks. Need on sellised kilekotid, kus on lisaks polüetüleen materjalile kasutatud ka taimse päritoluga molekule. Soodsasse keskkonda sattunud kile satub bakterite toimevalda, kus need söövad täiteaine ära ja tekitavad kilesse suure hulga tühimikke, mille arvel kile poorsus suureneb ja see omakorda soodustab edasist lagunemist erinevatel viisidel. Selliste kilekottide keskkonnasäästlikkuse üle on palju vaieldud, sest kiire lagunemise tulemusena ei muutu kilekott olematuks. See muutub vaid väiksemateks tükkideks, mis on koormaks keskkonnale ja ohuks loomadele ja lindudele. Halvim asja juures on see, et toiduahela kaudu jõuab kile tagasi meie endi toidulauale. Tänapäeva inimese organismis on umbes 100 sellist sünteetilist keemilist ühendit, mida veel 50 aastat tagasi seal ei olnud. Sellised kotid ei sobi kindlasti biojäätmete prügikasti ja tegelikkuses ei sobi hästi ka plastjäätmete konteineritesse, sest raskendavad kogu taaskäitlusprotsessi. Ainus viis seda vältida, on kontrollida, kas nn biolagunev kott on ikka 100% taimsetest polümeeridest koosnev.

100% bioloagunevad kilekotid.

Kilekotid, mis on tehtud 100% bakterite poolt ära söödavast materjalist, näiteks maisi-, kookose- ja riisitärklisest, sojavalgust või muust, seetõttu on biolagunevad kilekotid ka nõrgema tugevusega ja kallimad. See-eest aga biolagunevad need soodsates tingimustes sajaprotsendiliselt ning lühikese ajavahemiku jooksul. Kõige sagedamini tehakse biolagunevaid kotte maisist aga sellega kaasnevad omad miinused. Nimelt on mais sageli pärit intensiivpõllundusest ja on üsna raiskav kulutada toitu ja põllumajandusmaad lühikese eaga pakendite peale. Toidust valmistatud kilekotid ei ole pikaajaline ja jätkusuutlik lahendus, sest nad tõstavad toiduainete hinda. Seda eriti meie nälga täis maailmas. Nii, et kas ta ikka on kõige säästlikum variant?

Kasutatud materjalid.

Liitu uudiskirjaga
Kampaania korraldaja
Kampaania rahastaja